Nii, tere-tere, siin ma siis jälle olen. Istusin taas kord ümbrikus, kuni TÄNA avati see ümbrik… no loomulikult! Tartus! Keset Küüni tänavat sain ma sõõmu värsket õhku ja siis – kuna tegu on ikkagi ülisalajase missiooniga – pistis Kessups mind kiiresti-kiiresti oma suuuuuuurde punasesse käekotti. Istusin siis seal ja tundsin, et jõulud vist hakkavad vaikselt lähenema, kott lõhnas nii isuäratavalt piparkookide järgi… Asusin asja uurima ja leidsin…
…
…
Piparkoogikaru! Ette ruttavalt pean ütlema, et meie meeldiv vestlus käekotis jäi poolikuks ja õhtu poole, kui tahtsin vestlust jätkata oli hr Pipargoogikaru kadunud nagu tina tuhka. Ilmselt on tal pooleli mingi veel salajasem missioon, kui mul.
Kessups tutvustas mind tegelasele, keda kutsutakse Plikapõnniks.
Talle tundusin ma üsna huvitav, aga leppisime samas kokku, et nii väikeseid inimesi salajastesse missioonidesse ei pühenda.
Kui Plikapõnn magama oli pandud, pidasime Kessupsiga sõjanõu – ja kui mina, lollike arvasin, et missioon hakkab otsakorrale jõudma, siis nüüd… Aga ei! Stopp! Kõigepealt peab asja üle natuke veel mõtlema, kaaluma ja planeerima… Ja biomeetrilise passi pean vist ka hankima…
Homme raporteerin edasi! Head ööd!
