Teisipäev – mul oli palju tööd. Missiooni täitmine õnnestub ainult tänu minu töökusele ja osavuselt. Ja sedamul täna jagus.
Kõigepealt, kohe hommikul käisin ma lapsi arsti juurde viimas. Oi, seal oli kole!!! haises rohtude ja kitlite järgi, kuigi asutus iseenesest oli ilus ja puhas. Veidike tegin ma lastele trikke – lasin neil ennast taga ajada. Või noh, tegelikule ajas lutiga Nora mind taga, kui ma olin Rebecca peos. Lastel oli vähemalt arsti oodates lõbu laialt.

Tagaajamismäng... alga!!
No ja siis tuligi arst. Ma jäin targu tagaplaanile. Panin end kohe natukeseks peitu

Lapsed tunnistati terveks, psst… aga mitte normaalseks, seda pole MITTE KEEGI väitnud
Ausalt öeldes, nende ja nende emade käitumise järgi, niipalju kui mina lapsekasvatamisest tean – ei, ei!! Seda väidet ei saa küll nende kohta kasutada. No mis siis toimus edasi, kas teie peate seda normaalsuseks? Meid kõiki veeti kuhugi kohta, kus oli palju laudu, veel rohkem lapsi , seal kõik ootasid, trügisid, karjusid, kisklesid, ja seda ainult tühipalja söögi pärast.
Ma olin targem
Võtsin sooja koha kohe 
…. pudelite juures sisse. Ei, kallid lugejad, ärge muretsege, ma olin autoga ja mul oli ikka kaks last ja kaks hullu naist üle vaadata. Ma ainult vaatasin ja hindasin neid pudeleid.
Lõpuks, peo lõpuks siis… leidsin ma endale sõbra ka!! Vana semu, kolledži aegadest, nii tore oli sellises kohas ometi kohtuda!!
