Rohemomm’s Weblog

Reede, 19. sept.

Pidin mingis pisikese kastis istuma päris jupp aega, enne, kui mind sealt ära päästeti. Inimesed kutsuvad seda postkastiks. Mulle sadas kaela igasugu prahti. Hiljem sain aru, et need on postkaardid. Igaljuhul olin õnnelik, et sealt eluga pääsesin.

Tüdruk, kellele seekord külla sattusin, on Annabel. Ta elab tegelt Inglismaal aga suvitab Pärnus. Ma tahtsin tegelt hoopis Inglismaale rännata, aga mind saadeti hoopis Pärnusse. Egas midagi.. Pärnu on ka ilus linn. Ja see maja kus Annabel elab on ka lahe. See on päris vana. Saja aastane.

Annabelil oli mind nähes hirmus hea meel. Ta kohe kallistas kõvasti. Sel õhtul sain tuttavaks veel päris paljudega. Seal oli Annabeli emme ja yks suur nukk ja siis veel palju loomi. Jänes ja karu ja keegi oli veel. Annabel mängis meiega õhtu otsa.. pani meid ritta ja andis süüa. Viis nukuvankriga jalutama. Ja lõpuks võttis enda kaissu tuttu.

Ma tegelikult ei saanud eriti magada. Vaata, see maja, kus ma olin, on saja aastane ja ma olin enam, kui kindel, et seal kummitab. Piilusin kogu aeg ühe silmaga, et kas ei ole juba mõnda kahtlast tegelast kuskil näha. Aga ei olnud. Kuulda ka ei olnud. See on ikka väga imelik, et sellises majas kummitusi pole…

Laupäev, 20. sept.

Täna me käisime lasteaias. Päriselt ka. Ma tean küll, et laupäeviti lasteaias ei käida, aga meie läksime ikka. Seal oli selline väike pidu, kuhu tulid need lapsed, kes enam lasteaias ei käi. Kunagi nad käisid seal, aga nüüd on nad juba koolis. Nad on juba kolm aastat koolis käinud.

Igaljuhul sain mina ka sinna piknikule minna. Me olime päris esimesed, kes kohale jõudsid. Oligi hea, saime veidi ringi vaadata. Ronida ja kiikuda. Hiljem mekksisime head ja paremat. Ma jäin suurte koolilastega ka pildi peale. Siis aga võttis Annabeli emme mu ära ja pani kotti. Ta kartis, et äkki ma kaon ära. Ma ju nii pisikene.

Aga ega see ei olnud ainus pidu täna. Päris pidu tuli õhtul.

Vot sellises kotis ma olin kogu aeg.

Peale piknikku läksime tädi Anu juurde. Ta elab sealsamas lasteaia vastas. Tal on väike poeg, kelle nimi on Even Tristan. Annabel pidi koos selle poisiga ühe väikese tüdruku sünnipäevale minema. Sellel tüdrukul on väga ilus nimi- Melinda. Ja ta sai viie aastaseks.

Meil oli sünnipäevani veel palju aega ja siis ma istusin tugitooli leeni peal ja vaatasin, kuidas  Annabel ja Even mängivad. Ma seekord ei tahtnud mängida. Palju toredam oli vaadata.

Sünnipäevale me läksime jala. See ei olnud üldse kaugel. Sünnipäeval oli väga palju lapsi ja lärmi ja sellepärast mind ei võetudki koti seest välja. Annabel kartis, et äkki ma kaon ära. Ega mul poleks midagi ära kadumise vastu olnud, sest ma nägin seal ühte kena karukest.. oleks hea meelega tutvust teinud. Aga asi on selles, et Annabeli emme pidi mind ju jälle edasi saatma. Igaljuhul oli mul seal kotis lõbus.. ma kuulsin ju kõike, mis ümberringi toimus. Aind nad oleks võinud selle ilusa karukese mulle seltsiks sinna kotti panna.

Pühapäev, 21. sept.

Täna oli väga ilus sügise ilm. Annabel ja tema emme läksid parki käbisid ja tõrusid otsima. Mina olin muidugi jälle kotis, mis Annabeli kaelas rippus. Nad leidsid sealt pargist igasugu kraami.. peale tõrude ja käbide veel marju ja oksakesi ja kivikesi. Nad tahtsid õhtul midagi meisterdada. Aga ega eriti aeg ei jäänud, sest meid kutsuti jälle peole. Niipalju ikka jõudsime teha.. et sellised hobused saime valmis. Ma tahtsin kohe ratsutama minna, aga ma ei mahtunud peale. Kukkusin kolm korda maha ja siis lõpuks lõin käega.

Aga see pidu toimus Pärnu linnast natukene väljas. Me läksime sinna Eke Ruudu emme autoga. Mina olin muidugi jälle kotis. Annabelil oli nii hea meel oma sõpru jälle näha, et unustas mu kotti. Aga ega ma ei nukrutsenudki. Ma olin hommikusest pargiskäigust väsind niikuinii ja tahtsin uinakut teha. Pärast siis räägiti mulle, et seal oli torti söödud ja mängupüstolitega paugutatud ja autodega mängitud. Seal majas olid ainult poiste mänguasjad. See pidu oligi Annabeli auks tehtud.. et nagu head reisi pidu.

Esmaspäev, 22. sept.

Ja ongi aeg Pärnust ära sõita. Annabel pani suure auto igast kraami täis ja sõit võis alata. Ma istusin esiakna juures ja nägin ilusti välja. Mulle see sõit väga meeldis. Vahepeal tahtis Annabel proovida, et kas ma roolida oskan… aga ma ei osanud. Ma pole veel autokoolis käinud. Küll ma varsti lähen. Ma arvan. Ja siis ma ostan endale auto ka. Rohelise.

Selline oligi minu Pärnus käik. Pärnus pidavat ilus rand ka olema.. seda ma kahjuks ei näinud. Aga ehk järgmisel suvel saan jälle Pärnusse.

Et siis- kohtumiseni!

Et kõik ausalt ära rääkida,pean alustama päevast kui jõudsin Karude Kokkutulekule…tegelikult ma ei teadnud,et mind niiiiii palju uusi sõpru ees ootab

Nendega oli imetore aega veeta;muidseks sellel pildil polegi veel neid kõiki…tegelikult tulid osad alles peale mind.Kokku oli meid kohal ei rohkem ega vähem kui 45(!)Ja kõik tundsid mind blogi kaudu 

Uue sõbrakese leidsin ka Kui kokkutulek läbi sai,oli nii kurb temast lahkuda   Aga selline on see rännumehe elu,et täna siin ja homme seal…

Pererahvas võttis mu seenele kaasa,nii vahva oli metsas käia,milline värske õhk…aga minu leitud seen polevat kõige parem söömiseks,huvitav,miks? 

Kontrollisime ka pähklisaaki,

korjasime õunu

ja viinamarju

sain ka mõnusalt lõõgastuda,ronides puude otsas,

jälgides mesilaste askeldusi lilledelja loomulikult perepojaga liumäel liugu lastes   

Kolm päeva ,ilusa ilmaga ja tegusat,möödusid linnulennul ja oligi aeg asuda teele järgmise toreda pere poole.Nagu alati,olin põnevil…Aga mu edasistest seiklustest olete te juba lugenud…

PS.TERVITAN PÄRLIKEST JA SAADAN TALLE PALAVAD MUSID JA KALLID:))

PPS.Tervitan kas kõiki,kes mu seiklustele kaasa elavad     Teie Rohemõmm

Rohemõmm siin jälle peale pisukest viivitust. Peagi asun siis teele järgmisse sihtkohta uute seikluste pöörisesse. Hetkel kuivan pesunööril vannisuplusest kuhu perepoeg mu märkamatult sokutas:D

Niisiis…Ühel ilusal päikeselisel päeval potsatas minu reisipakk Vampire kolmekorruselise kortermaja postkasti. Kui mind välja päästeti sain esialgu kohe kõva kallistuse osaliseks ning rõõmus mustapäine näitsik, kasutaja Vampire ütles ,et ma pidavat üks igavesti nunnu pisike mõmmi olema. Sellise avalduse peale kippusid mu rohelised põsed vägisi roosakalt õhetama. Samuti sain tuttavaks perepoeg Oliveriga, kellele meeldivad autod rohkem kui mängukarud. Ühesõnaga kas kahjuks või õnneks aga ma ei pakkunud talle suuremat huvi. Niisiis. Nagu öeldud oli minu saabumise päev ilus ning päikeseline. Kuna Oliver pidi minema lasteaiaga harjuma ,siis hüppasin kotti, et minna ümbrust uurima. Koha nimeks siis Albu ning peab mainima, et elu toimub seal ilusate ROHELISTE põldude ja metsatukkade keskel. Esimese pildi tegemise ajaks olid taevasse tõusnud arvestatavad pilverünkad. Jaulutasime aga veel ringi ja käisime imeilusas Albu mõisapargis. Sealt leidsin väga huvitava mälestuskivija megailusa ojakese koos kauni sillaga. Tõesti maaliline paik.

Kõige mõnusam asja juures on see, et kaunis mõis on lastele koolimajaks ning pargis toimuvad kehalise kasvatuse tunnid , spordipäevad ja muud üritused. Sellises koolis õpiks isegi. Selline on siis Albu mõis ja koolimaja, mida igal aastal aina ilusamaks ehitatakse. Ka meie jalutuskäigu ajal olid sela töömehed ametis ,et 1. Septembriks kõik kena välja näeks. Need küll vaatasid veidi kummalise näoga kui nägid neiukest rohelise mõmmiga ringi jalutamas ning pilte klõpsimas Päike oli selleks ajaks juba päris pilve taha ära kadundu ja me otsustasime minna lasteaeda vaatama, kuidas Oliver seal ilma emme valvsa silmata läbi saab.

Albu laste mängutuba  on päris mõnus ja hubane koht. Kuna Oliver oli just ärganud, otsustasin ise tema veel unesoojas voodikeses silma korraks looja lasta. Värske õhk ju väsitab.

Peale pisukest uinakut kuniks Vampire kasvatajatega Oliveri lasteaiapäevast rääkis,läksin ringi vaatamaning leidsin uusi sõpru:D.

Oliveril oligi aeg lasteaiast kodu poole liikuma hakata. Enne aga käisime läbi veel Albu saekaatrist, kus jaehituse tootmisjuhina töötab Oliveri issi. Leidsime seal ühe vahva puust vanakese, ilmselt firma kaitsevaim:D

Järgmisel päeval läksime autoga sõitma. Käisime ära Järva-Jaanis Vampire vanaema juures toomas värsket kraami. Vampire näitas mulle oma lapsepõlve mängumaad ning suurt vana tamme, mille otsas talle väga meeldis istuda. vahets kui igav oli, kirjutas ta suurde vihikusse üles ,mis värvi autod mööda sõitsid. siis pidi küll ikka väga igav olema. Aga seda juhtus üsna harva. Ja kõik on niiii mõnusalt ROHELINE

Lõpuks oli aeg käes, mil hakkasime liikuma Tallinna poole, et sealt järgmisel päeval laeva peale minna. Õhtu ja öö veetsime keila-Joal ühes armsas pisikeses ühiselamus.Tegime pilte ka keila-Joa hüdroelektrijaama juures. See oli võimas.

Järgmisel päeval läsime sadamasse. Oli suur ootsuärevus kas me üldse saame laeva kuna vampire oli eelmisel päeval avastanud ,et tal on pass kadunud. Kohe täiesti lännu.Õnneks oli tal palju tuttavaid ,kes kinnitasid ,et tasub minna ikka küsima. Pidavat ka ilma passita hakkama saama. Ja saimegi  Lõpuks olime õnnelikult laevas.

Stockholmis me hommikul linna peale ei jõudnudki. Oli siis vaja öö otsa tantsu vihtuda:D Selle koha peal lõpeb mu seiklus koos Vampirega. Lõpupoole on kahetsusväärselt vähe pildimaterjali kuid reis oli vägev ja kruiisilaev Victoria on nagu üks suur luksuslik ujuv hotell:D.